Mine sisu juurde

Oswaldo Guayasamín

Allikas: Vikipeedia
Oswaldo Guayasamín
Sünniaeg 6. juuli 1919
Surmaaeg 10. märts 1999 (79-aastaselt)
Baltimore
Amet maalikunstnik, joonistaja, kujutav kunstnik
[muuda Wikidatas]

Oswaldo Aparicio Guayasamín Calero (6. juuli 1919 – 10. märts 1999) oli Ecuadori maalikunstnik, skulptor, graafik, ehtekunstnik ja muralist. Ta on tuntud ühiskonnakriitilise loomingu poolest.

Noorus

[muuda | muuda lähteteksti]

Guayasamín sündis Quitos kümnelapselise perekonna esimese lapsena.[1] Isa poolt oli ta ketšua ja ema poolt mestiitsi päritolu[1] Ta põliselanikust isa töötas pikka aega puusepana, hiljem ka takso- ja veoautojuhina. Perekond oli vaene.[2] Perekonnanime ketšuakeelne tähendus on 'valge lendav lind'.[3]

Guayasamíni kunstianne ilmnes varakult – lapsepõlves meeldis talle joonistada karikatuure oma õpetajatest ja mängukaaslastest. Isa vastuseisust hoolimata õppis ta Quito Kaunite Kunstide Koolis[2] maalikunsti, skulptuuri ja arhitektuuri. Kooli ajal sai ta parim sõber ühe Quitos toimunud meeleavalduse käigus surma.[1] See juhtum mõjutas oluliselt noore Guayasamíni maailmanägemist ja ühiskonnataju. Hiljem maalis ta sõbra surmast inspiratsiooni ammutades maali "Los Niños Muertos" ("Surnud poisid").

Karjäär

[muuda | muuda lähteteksti]

1942. aastal korraldas 23-aastane Guayasamín oma esimese näituse. Guayasamíni töö avaldas muljet USA poliitikule Nelson Rockefellerile, kes ostis mitu kunstniku maali ja aitas teda ka tulevikus.[1] 1942–1943 elas Guayasamín pool aastat USA-s. Teenitud raha eest reisis Mehhikosse. Seal kohtas kuulsat kunstnikku José Clemente Orozcot, kes võttis noormehe oma assistendiks. Guayasamín sõbrunes ka luuletaja Pablo Nerudaga[4] ja reisis ringi erinevates Ladina-Ameerika riikides (nt Peruus, Tšiilis, Argentinas ja Uruguays). Oma reiside käigus nägi ta vaesust ja põlisrahvaste rõhumist ning naasis hiljem oma loomingus pidevalt nende teemade kujutamise juurde. Paljud Guayasamíni maalid olid ühiskonnakriitilised.

1955. aastal võitis Guayasamín Hispaanias Barcelonas peetud kolmanda Hispaania-Ameerika biennaali peaauhinna. Võidu tõid seitse maali, millel on kujutatud kodusõja tõttu lesestunud naiste kannatusi ja ahastust.[5] 1957. aastal kuulutati Guayasamín neljandal São Paulo biennaalil Lõuna-Ameerika parimaks maalikunstnikuks. 1971. aastal valiti Ecuadori kultuurikoja Casa de la Cultura Ecuatoriana presidendiks. Tema maale oli selleks ajaks eksponeeritud olulistes näitusesaalides üle maailma, sealhulgas Venezuelas, Prantsusmaal, Mehhikos, Kuubas, Hispaanias, Itaalias, USA-s, Brasiilias, Colombias, Nõukogude Liidus ja Hiinas. 1976. aastal rajas ta Quitosse Guayasamíni sihtasutuse, millele annetas oma kunstiteosed ja oma kunstikogu. Guayasamín pidas kunsti rahva kultuuripärandiks.[6]

Guayasamíni seinapannoo Barajase lennujaamas

1982. aastal valmis Madridi Barajase lennujaama 120 meetri pikkune monumentaalmaal, mille autoriks oli Guayasamín. Pool seinamaalingust on pühendatud Hispaaniale ja teine pool Ladina-Ameerikale.[7] Tema seinamaalinguid võib näha ka Quitos (valitsushoone ja Universidad Central), Pariisis (UNESCO peakorter),[8] São Paulos ja Caracases. Guayasamíni loodud monumentaalskulptuure näeb näiteks Guayaquilis ("A la Patria Joven" – noorele isamaale)[9] ja Quitos ("A La Resistencia" – vastupanule).

Guayasamíni loomingut peetakse ekspressionistlikuks ja humanistlikuks. Selles peegeldub valu ja viletsus, mida inimkonna enamus taluma peab.[2] Tema töödes võib näha poliitilist rõhumist, rassismi, vaesust, Ladina-Ameerikale omaseid eluviise ja klassilõhesid. Guayasamín mõistis hukka 20. sajandil toime pandud vägivalla: kaks maailmasõda, kodusõjad, genotsiidid, koonduslaagrid, diktatuurirežiimid ja piinamised.

Kunstnik toetas Kuuba kommunistlikku revolutsiooni ja selle juhti Fidel Castrot.[10] Seevastu USA valitsuse suhtes oli Guayasamín kriitiline. Kõmu tekitas 1988. aastal Ecuadori Kongressis avatud Ecuadori ajalugu kujutav seinamaal. Muude figuuride seas on ka natsi-stiilis kiivriga tegelane, kelle kohale on kirjutatud CIA. See pidi sümboliseerima USA vahelesegamist Ladina-Ameerika riikide tegevusse. USA tollane riigisekretär George P. Shultz teatas, et seinamaal solvab Ameerika Ühendriike.[11]

Guayasamín tundis paljusid maailma kuulsusi ja kujutas neid ka oma maalidel.[12] Teiste seas portreteeris ta Fidel[1] ja Raúl Castrot, François ja Danielle Mitterrandi,[11] Pablo Nerudat, Gabriel García Márquezet, Rigoberta Menchúd,[4] Mercedes Sosat, Hispaania kuningat Juan Carlost ja Monaco printsessi Caroline'i.

Guayasamín oli majanduslikult väga edukas. Oli neid, kes süüdistasid kunstnikku kahepalgelisuses: imperialismi kiruja sai oma loomingut Rockefelleri-taolistele rikastele ameeriklastele müües jõukaks meheks.[11]

Talle anti mitu teenetemärki ja audoktorikraadi nii Ameerikas kui ka Euroopas. 1998. aastal disainis ta UNESCO jaoks nüüd Guayasamíni medalina tuntud autasu, millega UNESCO tunnustab olulisi kunstnikke.[8] UNESCO andis Guayasamínile kui väsimatule rahuedendajale postuumselt José Martí preemia.[13]

Maalide periodiseering

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Huacayñan" (ketšua keeles 'pisarate rada', hispaania "Camino del Llanto"; 1950. aastatel): 103 maalist koosnev maalisari, mis valmis pärast kaht aastat Ladina-Ameerika riikides ringireisimist ja näitas inimeste kannatusi. Mõjutused kubismist.[2]
  • "Viha ajajärk" ("La Edad de la Ira"; 1960. aastate algusest 1970. aastate lõpuni – 1980. aastate alguseni): üle 200 maali, mis kujutavad sõda ja vägivalda – julmust, mida üks inimene on võimeline teise vastu sooritama. Ebaõiglust ja jõhkrust hukka mõistes tahtis Guayasamín väljendada inimeste soovi elada rahus ja õnnelikult. Maalidel on näha inimeste käsi, peasid, meeste näoilmeid, koonduslaagreid ja nutvaid naisi.[4]
  • "Helluse ajajärk" ("La Edad de la Ternura" või "Mientras vivo siempre te recuerdo" 'pean sind meeles elu lõpuni'; alates 1980. aastatest): maalisari, mille Guayasamín pühendas oma emale ja kõigile maailma emadele. Nendes maalides kasutas Guayasamín erksamaid värvitoone, mis pidid edasi andma emade ja laste vahelist armastust ja hellust, samuti laste süütust.[12][2][11]
  • "Lootuse ajajärk" ("La Edad de la Esperanza"; elu lõpus): varasemat loometeed ja elukogemust kokkuvõttev ajajärk.[5]

Guayasamín maalis kokku üle 6000 maali.[5] Eristatakse kolme ajajärku, kuid osad periodiseeringud sulatavad kokku kaks esimest (pisarate raja ja viha ajajärgu)[5] teised jätavad ära viimase (lootuse ajajärgu).[2]

"La Capilla del Hombre"

[muuda | muuda lähteteksti]
"La Capilla del Hombre"

1995. aastal asus Guayasamín tööle oma tähtsaima teose kallal – ta hakkas Quitosse rajama erilise arhitektuurilise lahendusega kunstikeskust, mille nimeks sai La Capilla del Hombre. Kui kunstnik 1999. aasta 10. märtsil USA-s Baltimore'is suri, oli keskus alles pooleli. Tema surmapäeval tulid Ecuadori põliselanikud ja teised ühiskonnagrupid tänavaile rahvuslikuks aardeks peetud meest mälestama.[1]

Meistriteos La Capilla del Hombre valmis 2002. aastal, kolm aastat pärast Guayasamíni surma. See asub samas kohas, kus Guayasamíni kodugi: mäenõlval, kust avaneb vaade Quitole. Tegemist on rahvale avatud kunstikeskusega, kus eksponeeritakse Guayasamíni teoseid ja tema ulatuslikku kunstikogu. Guayasamín pühendas kompleksi "Ladina-Ameerika rahvaste laulule, valule, pisaratele, vihale, hellusele, protestimeeleoludele, unistustele, võitluslikkusele, kangelaslikkusele, ohverdustele ja võitudele."[14] Keskuse seinu kaunistavad Guayasamíni seinamaalingud ja seal põleb rahu ja inimõiguste auks igavene tuli. Inimese julmuse kõrval kujutas Guayasamín ka inimkonnas leiduvat potentsiaali ja lootust millekski paremaks.[1] Keskuse tegevust korraldab Guayasamíni sihtasutus.

Guayasamín oli Ladina-Ameerika 20. sajandi olulisemaid kunstnikke.[1] Hispaania kirjanik José Camón Aznar on tema kohta kirjutanud, et tegu oli alistatud rassi Michelangeloga.[11]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Patrick Kapty. Oswaldo Guayasamin – Artist & Humanitarian. Modern Silver. 2012.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Appealing for peace on canvas:Ecuadorian painting. Shenzhen Daily. 20.11.2014.
  3. ↑ Lawrence Abbott. "Jane Dolinger: The Adventurous Life of an American Travel Writer". lk 171.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Ecuador recuerda 15 años de la muerte de su pintor Oswaldo Guayasamín. Andes. 10.03.2014.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Óscar Jara Albán. Oswaldo Guayasamín: La Edad de la Esperanza. Biblioteca Babab. September 2000.
  6. ↑ Loral Dean. A Family Legacy in Art: The Guayasamin Foundation Protects a National Patrimony for the People of Ecuador. Americas (English Edition). 01.05.1992.
  7. ↑ Mural de Guayasamín cumple 30 años hermanando a España y a América. El Comercio. 14.06.2012.
  8. ↑ 8,0 8,1 Oswaldo Guayasamín (1919–1999). UNESCO.
  9. ↑ Monumento a la Patria Joven (Patrimonial). Turismo Guayaquil.
  10. ↑ Casa Oswaldo Guayasamín. Cuba Absolutely.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 James F. Smith. The Painter and the Yanquis: Art: Oswaldo Guayasamin has become a bemused symbol of U.S.-Latin American tensions as his latest historical mural provokes sharp debate in the United States. Los Angeles Times. 29.11.1989.
  12. ↑ 12,0 12,1 David Maddox. The View From the Equator: Vanderbilt organizes a landmark show of a leading Ecuadorian artist. Nashville Scene. 21.02.2008.
  13. ↑ International José Martí Prize – Laureates. UNESCO.
  14. ↑ La "Capilla del Hombre" de Guayasamín es una realidad. Explored. 29.11.2002.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Oswaldo_Guayasamín&oldid=6718161"